Põima Paradiis

Võtsin terve aasta lõpu aega, et viimased maha võetud vaibad ka pildile ja blogisse üles saada, aga läks ikka nii, et üks vaip jõudis enne välja kolida, kui pildile sai. Need kes pildile said, saib ikka liiga udused, sest õues oli juba pime kui ma aasta viimasel päeval lõpuks pilte teha tahtsin. Aga noh, pole hullu, vähemalt pildile nad said ja uue aasta esimesel päeval blogisse ka - siis ongi juba kõik hästi! Kui ma nüüd päris aus olen, siis tegelt ei saanud kõik lõim veel otsa, ja natuke oleks esimese poomi peale veel uut vaipa ka mahtunud, aga näpud sügelesid vaatama, mis vahepeal välja on tulnud selle aasta jooksul, sest uus lõim sai viimati peale pandud veidi vähem kui aasta tagasi. Kuid nagu ikka, muid asjatoimetusi on nii palju, et ei jõua sinna taha tuppa kuduma nii tihti kui tahaks, aga võibolla seda magusam see on, kui siis vahest aega leian. :) Siit võibolla uusaasta lubadus - sel aatstal kududa rohkem kui eelmisel aastal? See annaks mulle ka võimaluse kuulata rohke...

Noh, teate seda lauset - virgad sügavad, laisad pesevad? Kui selle nüüd kanga keelde tõlkida, siis võiks see kõlada nii - virgad niietavad, laisad tõmbavad läbi soa? Noh, lugu siis selline, et eelmisel kevadel peale tõmmatud lõim sai telgedelt otsa. Noh, mis siis ikka... Vaja ju uus panna... Aga siis kui viimase vaiba maha võtsin, jätsin viimased lõime jupid veel läbi soa ja tõmbasin sõlmed peale. Pidasin pisut naabrinaisega nõu ja rääkisin talle ka oma mõtet - mis oleks, kui seoks uue lõime vana lõimega kokku ja tõmbaks poomi peale läbi soa? (Mul on 30/10 suga) Naabrinaine vangutas pead. Arvas ilmselt, et ma olen peast soojaks läinud ja ütles, et noh, eks sa siis tee proovi! Käärisin see kord veidi vähem kui eelmine kord ja see mis sidudes pärast üle jäi, selle võtsin maha. (Need vana lõime jupid võtsin poomilt maha) Sidusin siis terve vihi lõime vanaga kokku ja kutsusin naabrinaise appi seda peale keerama. Ta tuli, vangutas veidi pead ja küsis, et aga kus mu rist on?! Noh, tõ...

  Umbes aasta tagasi kolisid meie majapidamisse kangasteljed. Need täitsa vahvad leiutised tulid üsna naljaka juhuse läbi - lobisemise käigus viskasin õhku mõtte, et mul võiks kodus teljed olla küll, sest kuskil mujal võõraste telgedega kudumise jaoks peaks võtma eraldi aja ja siis kõik projektid korraga valmis tegema, sell ajal oli aga Pisike Inimene alles 9 kuune ja see poleks kõne alla tulnud. Noh, läks mööda mõni nädal või ehk kuu, kui Naabrinaine helistas, et kellegi on teljed üle, ega mina neid omale taha?   Noh, lubasin et mõtlen veidi. Ise mulle tundus, et võiks ju teised olla küll, aga et noh... ajaga on nii nagu on ja esialgu olid nad ka väljaminek... Mõtlesin, et olen kaval ja helistan isale - tema ütleb ikka alati, et pole sul seda kola koju vaja ühtki! Aga sel korral.... ta teatas selle jutu peale, et noh, jumala eest, kui sul vaja on - too aga ära...   See polnud küll päris see mida ma plaanisin, aga mul oli veel üks õlekõrs - ema! T...

Pea kuu aega hiljem tuli tuju teile rääkida, mis moodi me sel aastal jõhvikal käisime (siiani esimest ja viimast korda selle aasta jooksul). Ilm oli veidi jahe, ilmselt mõni kraad miinuses. Sellist ilma oli olnud juba mõni päev ja tundus hea plaan rappa jahile minna. Noh, siin kohal tasuks ilmselt mainida, et öösel oli maha sadanud ka pisike lume kirme, kuid see meid ei takistanud. Oli ilus esmaspäevane päev, 29. oktoober. Päike paistis, Eliisel oli puhkus, minul töölt vaba päev ja Tuuli jahtis samuti jõhvikaid - kaks koera kaasa ja bussi me end pakkisimegi. Sõitsime matkaraja algusesse ja jalutasime nii kaugele, et juba mõnusalt oosi harjalt Ohepalu järv paistma hakkas, läksime mäest alla. Seal on täitsa rada ees, ole vaid hakkaja ja hakka minema (kummikud on kohustuslikud). Kuna juba paar päeva oli külma olnud, oli turvas mõnusalt krõbe ja jala all maapind väga ei vajunud, ainult vetrus veidi. Tatsasime aina järve suunas, mändide vahelt läbi ja ohoo, silt lõkke tegemis...

Tänase kolmapäevase päeva puhul, mil juhtunud on täiesti ime - minul ja Härral on kogemata mõlemil keset nädalat vaba päev. Ma ei mäleta, millel see viimane kord juhtus. Magasime lõunani (Loe: kella kaheksani, siis hakkas mööda elamist ringi tuiama meie kõige noorem) ja veendusime siis, et tõsi - ongi vaba päev. Otsustasime siis, arvestades aastaaega, ära kasutada see ilus ilm ja minna kodukanti avastama. Mulle meeldib ikka ja jälle, küll jalgsi ja jalgrattaga avastada Eestimaa pikki matkaradasid. Kõige uuem neist on nüüd kodustki käega katsutavas kauguses ja otsustasime saapad jalga tõmmata ja Ohepalust Tapale jalutada. (Siinkohal peaks vist mainima, et uute saabastega metsa minek pole hea plaan, kui sa just ebamugavatest jalanõudest ei unista - jup, mina see lammas olin!) Jätsime ühe auto Tapale ja mu tädi (Tsau Tuuli!) viis meid teise autoga Ohepallu. Jalutuskäigu pikkuseks sai umbkaudu 10km. Isegi PisikeInimene läbis täna omal jalal vahelduva eduga ca 2-3km, ...

Olen pidanud blogi ka varem, esimesed katsetused sai tehtud siis, kui vahetusõpilasena Saksamaale kolisin, nähtav  siin . Peale selle oli mõni aasta pausi ja alustasimeuue kautsega koos Härraga, kui koos aastaks  Saksamaale kolisime, tol korral oli meie platvorm aga Facebooki põhine ja kättesaadav vaid meie tutvusringkonnale. Täna olen ma siin tagasi, võtnud juba paar aastat hoogu, et kuskile oma seiklusi, kogemusi ja mõtteid kirja panna. Nii tore on, kui on koht, kust mälestustele uuesti pilk peale visata ja tegemisi meenutada. Unustame ju kõike tänapäeva kiires tempos nii kiiresti, et kohe täitsa piinlik hakkab. Eks siis näis, mis asjast välja tuleb ja kuidas asi edenema hakkab. Millest siit siis edaspidi lugeda saab? * Oleme siin Põima Paradiisis kolme liikmeline perekond koos koera, kassi ja kaladega. * PisikeInimene on praegu aasta ja kuus kuud vana. * Mina ise käin hetkel koolis Kuressaares ja õpin Giidiks, töötan rekkajuhina. * Härra ütles üles alles hiljuti o...