Põima Paradiis

  Umbes aasta tagasi kolisid meie majapidamisse kangasteljed. Need täitsa vahvad leiutised tulid üsna naljaka juhuse läbi - lobisemise käigus viskasin õhku mõtte, et mul võiks kodus teljed olla küll, sest kuskil mujal võõraste telgedega kudumise jaoks peaks võtma eraldi aja ja siis kõik projektid korraga valmis tegema, sell ajal oli aga Pisike Inimene alles 9 kuune ja see poleks kõne alla tulnud. Noh, läks mööda mõni nädal või ehk kuu, kui Naabrinaine helistas, et kellegi on teljed üle, ega mina neid omale taha?   Noh, lubasin et mõtlen veidi. Ise mulle tundus, et võiks ju teised olla küll, aga et noh... ajaga on nii nagu on ja esialgu olid nad ka väljaminek... Mõtlesin, et olen kaval ja helistan isale - tema ütleb ikka alati, et pole sul seda kola koju vaja ühtki! Aga sel korral.... ta teatas selle jutu peale, et noh, jumala eest, kui sul vaja on - too aga ära...   See polnud küll päris see mida ma plaanisin, aga mul oli veel üks õlekõrs - ema! T...

Eelsõna: Presidendi rada ise on algusega Aegviidust, lõpuga Jänedal. Ametlikult peetakse "Presidendi matka" igal aastal Vabariigi aastapäeva paiku. Valikus on 2 rada (10km pikkune suusarada või 7km kergliiklustee rada) matk on igal aastal olnud huvilistele tasuta. Info 27. Detsember. 2018 Pikkade pühadega on ikka lootus veidi tihemini metsa jõuda - juba teist korda sel nädalal. Eelmine kord kui mu inimesed Presidendi rajal käisid aasta tagasi, siis mingil imelikul põhjusel meie sinna ei jõudnud... oli juba siis kindel, et millalgi ma ikka tahaks ka sinna jalutama jõuda... Suvel sinna ei jõudnud, aga ka talvel on seal päris mõnus. Pidasime mitu korda nõu, et millega siis ikkagi minna? Kas minna kahe autoga, jätta üks Aegviitu ja teine Jänedale? Või minna hommikul rongiga Aegviitu ja tulla õhtul tagasi? Kas võtta PisikeInimene kaasa või võtta kaasa ainult Mõmm? Või jätta mõlemad maha?! Kuidagi oli korraga nii palju küsimusi, et ma ei teadnud enam ise ka kas ma sii...

Meie selle aasta jõululaupäev võttis mõnusa pöörde. Aga alustama peaks vist siiski juba varem. Meil on igal aastal jõule tähistatud mitu korda - kord minu ema poolse suguvõsaga, kord Härra perega ja kord mu isa poolsete "Rakvere" sugulastega. Sel aastal oligi juba meie maja varakult jõululõhna täis - tõime kuuse ja pühapäeva hommikul küpsetasime, koristasime ja juba olidki Härra inimesed kohal - veetsime mõnusa päeva ja kuna alustasime juba lõunast, said kaugemalt tulijad ka mõistlikul ajal veel koju sõita :) nii siis juhtuski, et juba seitsmeks oli maja tühi ja käisin ise veel korra Rakveres Tädi juures ja olude sunnil võtsime vastu otsuse, et Rakvere jõulud jäävad sel aastal vahele - mul on selle üle tõesti kurb meel. Aga noh, kuna me Rakverre ei läinud, siis käisime jõululaupäeva hommikul koos kelgutamas ja lõunat sõime meil. Kõhud täis - tuju hea, võtsime ette Tuuli toodud laumängu. See kord tuli lauale Mexican Train - polnud seda enne mänginud, aga see Domino sug...

Pea kuu aega hiljem tuli tuju teile rääkida, mis moodi me sel aastal jõhvikal käisime (siiani esimest ja viimast korda selle aasta jooksul). Ilm oli veidi jahe, ilmselt mõni kraad miinuses. Sellist ilma oli olnud juba mõni päev ja tundus hea plaan rappa jahile minna. Noh, siin kohal tasuks ilmselt mainida, et öösel oli maha sadanud ka pisike lume kirme, kuid see meid ei takistanud. Oli ilus esmaspäevane päev, 29. oktoober. Päike paistis, Eliisel oli puhkus, minul töölt vaba päev ja Tuuli jahtis samuti jõhvikaid - kaks koera kaasa ja bussi me end pakkisimegi. Sõitsime matkaraja algusesse ja jalutasime nii kaugele, et juba mõnusalt oosi harjalt Ohepalu järv paistma hakkas, läksime mäest alla. Seal on täitsa rada ees, ole vaid hakkaja ja hakka minema (kummikud on kohustuslikud). Kuna juba paar päeva oli külma olnud, oli turvas mõnusalt krõbe ja jala all maapind väga ei vajunud, ainult vetrus veidi. Tatsasime aina järve suunas, mändide vahelt läbi ja ohoo, silt lõkke tegemis...

Tänase kolmapäevase päeva puhul, mil juhtunud on täiesti ime - minul ja Härral on kogemata mõlemil keset nädalat vaba päev. Ma ei mäleta, millel see viimane kord juhtus. Magasime lõunani (Loe: kella kaheksani, siis hakkas mööda elamist ringi tuiama meie kõige noorem) ja veendusime siis, et tõsi - ongi vaba päev. Otsustasime siis, arvestades aastaaega, ära kasutada see ilus ilm ja minna kodukanti avastama. Mulle meeldib ikka ja jälle, küll jalgsi ja jalgrattaga avastada Eestimaa pikki matkaradasid. Kõige uuem neist on nüüd kodustki käega katsutavas kauguses ja otsustasime saapad jalga tõmmata ja Ohepalust Tapale jalutada. (Siinkohal peaks vist mainima, et uute saabastega metsa minek pole hea plaan, kui sa just ebamugavatest jalanõudest ei unista - jup, mina see lammas olin!) Jätsime ühe auto Tapale ja mu tädi (Tsau Tuuli!) viis meid teise autoga Ohepallu. Jalutuskäigu pikkuseks sai umbkaudu 10km. Isegi PisikeInimene läbis täna omal jalal vahelduva eduga ca 2-3km, ...

Olen pidanud blogi ka varem, esimesed katsetused sai tehtud siis, kui vahetusõpilasena Saksamaale kolisin, nähtav  siin . Peale selle oli mõni aasta pausi ja alustasimeuue kautsega koos Härraga, kui koos aastaks  Saksamaale kolisime, tol korral oli meie platvorm aga Facebooki põhine ja kättesaadav vaid meie tutvusringkonnale. Täna olen ma siin tagasi, võtnud juba paar aastat hoogu, et kuskile oma seiklusi, kogemusi ja mõtteid kirja panna. Nii tore on, kui on koht, kust mälestustele uuesti pilk peale visata ja tegemisi meenutada. Unustame ju kõike tänapäeva kiires tempos nii kiiresti, et kohe täitsa piinlik hakkab. Eks siis näis, mis asjast välja tuleb ja kuidas asi edenema hakkab. Millest siit siis edaspidi lugeda saab? * Oleme siin Põima Paradiisis kolme liikmeline perekond koos koera, kassi ja kaladega. * PisikeInimene on praegu aasta ja kuus kuud vana. * Mina ise käin hetkel koolis Kuressaares ja õpin Giidiks, töötan rekkajuhina. * Härra ütles üles alles hiljuti o...