Helkurid - on meil neid vaja?
Kallid inimesed, PALUN palge omale pimedal ajal õues liikudes vähemalt ükski helkur külge! Ja palun, öelge mulle üks mõjuv põhjus, miks te ei võiks omale selga panna mõnda veidi silma paistvamat värvi riietust, kui seda on ülemi must matel, koos musta kapuutsi ja mustade pükste ja üllatus-üllatus mustade saabastega?!
Palun Palun Palun Palun ärge tahtke jääda auto alla, kui te mingil põhjusel peate liikuma pimedal ajal tee ääres, siis pange omale midagi säravat selga ja paha pole mõte, kui te omale selleks tarbeks helkurvesti muretsete. Ausalt, ma tean et see võib "kole" välja näha või "see teeb mu paksuks" või "mulle ei meeldi kollane" - osta siis oranz, või jumala pärast kasvõi roosa. Aga auto alla jäädes ei riku te ära mitte ainult oma päeva vaid ka selle autojuhi elu, rääkimata sellest, et suuremad vigastused saab alati jalakäia.
Ma sõidan iga päev autoga, vahest suurega, vahest veidi väiksemaga, vahest kolme erinevaga. Aga uskuge mind - kui jalakäia näeb autot, siis ei tähenda see seda, et autojuht näeb jalakäiat. Kui õues veel sajab mingit vihma-lörtsi-lume segu ja vastu tuleb teine auto, siis olgugi et jalakäia näeb mõlemit autot ja noh, tee pealt maha lörtsi sisse ka ei taha astuda, sest noh, jalad saavad märjaks. Siis minu silmis on see musta jopega inimene enesetapu terrorist. Kui tee on hooldamata - vahet ei ole, kas lumi lükkamata või kiilasjää liivatamata. Siis on väga keeruline ohutult mööda manööverdada järsku tekkinud inimese hakatsisest tee ääres.
Ei, ma ei ütle, et keegi ei tohi jala käia või musta jopet omada. Ei. Pange lihtsalt PALJU helkureid külge või pange taskusse helkurvest, et sul oleks see käepärast, kui vaja jalgsi astuma hakata.
Pime aeg on selleks talveks alles ees, mõtleme teiste peale ka! :) Ma vaatan alati tunnustavalt neid inimesi, kes tõesti oma ja oma lähedaste elust hoolivad ja kannavad tee ääres enesekaitse vahendeid. Sind oodatakse koju! Vahet pole kas seal kodus on üks või viis last, ainult elukaaslane või kass. Nad kõik ootavad, et sa õhtuks uksest sisse astud.
Ära valmista neile pettumust, hoolitse et sa oleksid nähtav!
Muretse ka nende inimeste eest, kes ise enda eest ei muretse - kontrolli vähemalt kord nädalas, et sinu koolis käiva lapse jope (jopede) küljes oleks kaks helkurit, üks kummalgi pool. Et juhul kui üks jääb koolimaja ukse vahele, siis vähemalt teine on alles. Sest samamoodi nagu nemad ootavad sind koju, ootad sina neid, aga hommikud on pimedad kui nad kooli lähevad ja samamoodi kui nad õhtul trennist tulevad on juba jälle pime!
Kui sa lähed külla oma emale või sõbrale või kellelegi kolmandale. Ära võta kaasa kolme kooki, võta ainult kaks ja üks helkur! Sa võid olla elupäästja. Isegi kui keegi sind selle eest ei täna või väidab, et tal juba on ju helkur. Kas ikka iga jope ja jaki küljes on?
Vahetan teemat!
Käisin reedel esimest korda teedele kruusa peale vedamas.
Mis selle eriliseks teeb? Kastiautoga olen ma ka enne sõitnud, aga reedel oli mu ülessanne auto kastist sõidu pealt välja kallata õhuke kiht kruusa, et keset teed ei oleks kogemata hunnikuid ega auke. Noh, esimesed 3 ringi läksid juba päris hästi. Ei saanud justkui väga kurta, aga naljanda ringiga ei teinud ma kogemata käru kasti luuki korralikult lahti ja kallasin üle kasti pool koormat sireglt keset teed.... UPS. Noh, siis oli aeg lõunat pidada ja kui me järgmine kord juba läksime, oli haldjas papa käinud ja höövliga hunniku laiali ajanud...
Õnneks polnud mehed mu peale selle pärast kurjad, pigem pakkus see neile isegi nalja ja papa suust tuli kulunud ütlus "Kes teeb, sel juhtub. Kes midagi ei tee, sellega ei juhtu ka mitte midagi!" Päev karjääri ja metsa vahet sõites läks isegi üllatavalt kiiresti. Ma kujutasin ette kuidas päev venib ja ma ootan kuidas päev otsa saab. Aga ei.
Õhtul selgus veel, et teisel autol on vaja roolivõimu õli juurde kallata, sisime siis kolmekesi ümber auto ja isegi õli oli olemas, aga et veenduda kas tegemist on õige asjaga, siis mõtlesime igaks juhuks helistada ja üle küsida, kas tegemist ikka õige asjaga on.
Tahtsin ise kangesti hlistada ja küsida "Kas kollasesse autosse käib roosa õli!?" aga kahjuks ei saanud ma telefoni teel Tõnu kohe kätte ja Papa helistas samal ajal juba kellelgi teisele. Aga lõpuks, nii naljakas kui see ka ei tundunud, siis tõesti - kollasesse autosse käiski roosa roolivõimu õli.
Aga eks ta nii ole, ikka ja jälle tuleb midagi esimest korda teha ja just see annabki elule vürtsi juurde. Mina ilmselt pole seda tüüpi, et oskaksin esmaspäevast - reedeni 8-17ni kontoris istuda. Lihtsalt pole minu cup of tea.
Aga veel sellel samal reede õhtul tuli meil Liisuga plaan, et läheks õige laupäeval jalutama - mõeldud tehtud. Hommikul ajasime end maast lahti ja olgugi et vihma sadas. Vahepeal justkui ämbrist ja siis jälle veidi vähem.
Kõndisime mööda matkarada Lasila-Tamsalu-Saksi ristist kuni järgmise lõkkekohani. Seda vahet oli ehk ca 2-3km. Jalutamiseks täitsa mõistlik vahemaa, arvestades et vihma sadas ja meil oli ka Pisike Inimene kaasas.
Sel korral oli Pisikese Inimese riietus veidi paremini õnnestunud.
* Meriino body
* Puuvillane kombekas
* Softshel kombekas
* Sokid ja villased sokid
* Kummikud.
* Müts, sall
Jalad jäid kuivaks, loigus sai paterdada - elu nagu hernes.
Pisike Inimene kõndis tegelikult peaaegu terve tee meie kõval kaasa ja käru oli lihtsalt aksessuaar. Seda oli vaja vaid matka alguses, kui autost välja astudes ladistas nagu oavarrest ja siis sai ta kärru, kile alla kuiva kohta panna, aga niipea kui vihm vaibus oli tal vaja meie juurde välja tulla.
Avastasime et viimane kord käisime vist Liisu ja koertega jalutamas talvel... Terve suvi on nii kiiresti otsa saanud, et me ei jõudnudki koos lihtsalt niisama jalutama. Aga mis siis ikka, ma võin ju naiivselt loota, et talvel on selleks ehk veidi rohkem aega.
Jällelugemiseni,
Airi.
Palun Palun Palun Palun ärge tahtke jääda auto alla, kui te mingil põhjusel peate liikuma pimedal ajal tee ääres, siis pange omale midagi säravat selga ja paha pole mõte, kui te omale selleks tarbeks helkurvesti muretsete. Ausalt, ma tean et see võib "kole" välja näha või "see teeb mu paksuks" või "mulle ei meeldi kollane" - osta siis oranz, või jumala pärast kasvõi roosa. Aga auto alla jäädes ei riku te ära mitte ainult oma päeva vaid ka selle autojuhi elu, rääkimata sellest, et suuremad vigastused saab alati jalakäia.
Ma sõidan iga päev autoga, vahest suurega, vahest veidi väiksemaga, vahest kolme erinevaga. Aga uskuge mind - kui jalakäia näeb autot, siis ei tähenda see seda, et autojuht näeb jalakäiat. Kui õues veel sajab mingit vihma-lörtsi-lume segu ja vastu tuleb teine auto, siis olgugi et jalakäia näeb mõlemit autot ja noh, tee pealt maha lörtsi sisse ka ei taha astuda, sest noh, jalad saavad märjaks. Siis minu silmis on see musta jopega inimene enesetapu terrorist. Kui tee on hooldamata - vahet ei ole, kas lumi lükkamata või kiilasjää liivatamata. Siis on väga keeruline ohutult mööda manööverdada järsku tekkinud inimese hakatsisest tee ääres.
Ei, ma ei ütle, et keegi ei tohi jala käia või musta jopet omada. Ei. Pange lihtsalt PALJU helkureid külge või pange taskusse helkurvest, et sul oleks see käepärast, kui vaja jalgsi astuma hakata.
Pime aeg on selleks talveks alles ees, mõtleme teiste peale ka! :) Ma vaatan alati tunnustavalt neid inimesi, kes tõesti oma ja oma lähedaste elust hoolivad ja kannavad tee ääres enesekaitse vahendeid. Sind oodatakse koju! Vahet pole kas seal kodus on üks või viis last, ainult elukaaslane või kass. Nad kõik ootavad, et sa õhtuks uksest sisse astud.
Ära valmista neile pettumust, hoolitse et sa oleksid nähtav!
Muretse ka nende inimeste eest, kes ise enda eest ei muretse - kontrolli vähemalt kord nädalas, et sinu koolis käiva lapse jope (jopede) küljes oleks kaks helkurit, üks kummalgi pool. Et juhul kui üks jääb koolimaja ukse vahele, siis vähemalt teine on alles. Sest samamoodi nagu nemad ootavad sind koju, ootad sina neid, aga hommikud on pimedad kui nad kooli lähevad ja samamoodi kui nad õhtul trennist tulevad on juba jälle pime!
Kui sa lähed külla oma emale või sõbrale või kellelegi kolmandale. Ära võta kaasa kolme kooki, võta ainult kaks ja üks helkur! Sa võid olla elupäästja. Isegi kui keegi sind selle eest ei täna või väidab, et tal juba on ju helkur. Kas ikka iga jope ja jaki küljes on?
Vahetan teemat!
Käisin reedel esimest korda teedele kruusa peale vedamas.
Mis selle eriliseks teeb? Kastiautoga olen ma ka enne sõitnud, aga reedel oli mu ülessanne auto kastist sõidu pealt välja kallata õhuke kiht kruusa, et keset teed ei oleks kogemata hunnikuid ega auke. Noh, esimesed 3 ringi läksid juba päris hästi. Ei saanud justkui väga kurta, aga naljanda ringiga ei teinud ma kogemata käru kasti luuki korralikult lahti ja kallasin üle kasti pool koormat sireglt keset teed.... UPS. Noh, siis oli aeg lõunat pidada ja kui me järgmine kord juba läksime, oli haldjas papa käinud ja höövliga hunniku laiali ajanud...
Õnneks polnud mehed mu peale selle pärast kurjad, pigem pakkus see neile isegi nalja ja papa suust tuli kulunud ütlus "Kes teeb, sel juhtub. Kes midagi ei tee, sellega ei juhtu ka mitte midagi!" Päev karjääri ja metsa vahet sõites läks isegi üllatavalt kiiresti. Ma kujutasin ette kuidas päev venib ja ma ootan kuidas päev otsa saab. Aga ei.
Õhtul selgus veel, et teisel autol on vaja roolivõimu õli juurde kallata, sisime siis kolmekesi ümber auto ja isegi õli oli olemas, aga et veenduda kas tegemist on õige asjaga, siis mõtlesime igaks juhuks helistada ja üle küsida, kas tegemist ikka õige asjaga on.
Tahtsin ise kangesti hlistada ja küsida "Kas kollasesse autosse käib roosa õli!?" aga kahjuks ei saanud ma telefoni teel Tõnu kohe kätte ja Papa helistas samal ajal juba kellelgi teisele. Aga lõpuks, nii naljakas kui see ka ei tundunud, siis tõesti - kollasesse autosse käiski roosa roolivõimu õli.
Aga eks ta nii ole, ikka ja jälle tuleb midagi esimest korda teha ja just see annabki elule vürtsi juurde. Mina ilmselt pole seda tüüpi, et oskaksin esmaspäevast - reedeni 8-17ni kontoris istuda. Lihtsalt pole minu cup of tea.
Aga veel sellel samal reede õhtul tuli meil Liisuga plaan, et läheks õige laupäeval jalutama - mõeldud tehtud. Hommikul ajasime end maast lahti ja olgugi et vihma sadas. Vahepeal justkui ämbrist ja siis jälle veidi vähem.
Kõndisime mööda matkarada Lasila-Tamsalu-Saksi ristist kuni järgmise lõkkekohani. Seda vahet oli ehk ca 2-3km. Jalutamiseks täitsa mõistlik vahemaa, arvestades et vihma sadas ja meil oli ka Pisike Inimene kaasas.
Sel korral oli Pisikese Inimese riietus veidi paremini õnnestunud.
* Meriino body
* Puuvillane kombekas
* Softshel kombekas
* Sokid ja villased sokid
* Kummikud.
* Müts, sall
Jalad jäid kuivaks, loigus sai paterdada - elu nagu hernes.
Pisike Inimene kõndis tegelikult peaaegu terve tee meie kõval kaasa ja käru oli lihtsalt aksessuaar. Seda oli vaja vaid matka alguses, kui autost välja astudes ladistas nagu oavarrest ja siis sai ta kärru, kile alla kuiva kohta panna, aga niipea kui vihm vaibus oli tal vaja meie juurde välja tulla.
Avastasime et viimane kord käisime vist Liisu ja koertega jalutamas talvel... Terve suvi on nii kiiresti otsa saanud, et me ei jõudnudki koos lihtsalt niisama jalutama. Aga mis siis ikka, ma võin ju naiivselt loota, et talvel on selleks ehk veidi rohkem aega.
Jällelugemiseni,
Airi.
Kommentaarid
Postita kommentaar