Presidendi rada

Eelsõna:
Presidendi rada ise on algusega Aegviidust, lõpuga Jänedal. Ametlikult peetakse "Presidendi matka" igal aastal Vabariigi aastapäeva paiku.
Valikus on 2 rada (10km pikkune suusarada või 7km kergliiklustee rada) matk on igal aastal olnud huvilistele tasuta.
Info


27. Detsember. 2018

Pikkade pühadega on ikka lootus veidi tihemini metsa jõuda - juba teist korda sel nädalal.

Eelmine kord kui mu inimesed Presidendi rajal käisid aasta tagasi, siis mingil imelikul põhjusel meie sinna ei jõudnud... oli juba siis kindel, et millalgi ma ikka tahaks ka sinna jalutama jõuda... Suvel sinna ei jõudnud, aga ka talvel on seal päris mõnus.

Pidasime mitu korda nõu, et millega siis ikkagi minna? Kas minna kahe autoga, jätta üks Aegviitu ja teine Jänedale? Või minna hommikul rongiga Aegviitu ja tulla õhtul tagasi? Kas võtta PisikeInimene kaasa või võtta kaasa ainult Mõmm? Või jätta mõlemad maha?!

Kuidagi oli korraga nii palju küsimusi, et ma ei teadnud enam ise ka kas ma siis päriselt tahangi minna...

Mu ema teatas küllaltki resoluutselt, et tema läheb rongiga ja koerainimene tema pole... kas ja kes kaasa tulevad... noh... pole tema asi.. :D Peamine, et Jäneda Täku tallis süüa saab :D

Noh, lõpuks kuna Härra nagunii ei tahtnud väga tulla, siis jäi ka Pisike maha. Aga nii isekas ma ikka olla ei tahtnud, et Mõmm maha jätta.

Võtsin vastu otsuse, et sellest päevast saab lõpuks esimene kord, kui Mõmm rongiga sõidab!

Noh, siinkohal peaks vist igaks juhuks mainima, et Mõmmile ei ole väiksest saati meeldinud vanemad naisterahvad ja ta on küllaltki kaitsev oma inimeste suhtes. Oma inimesteks peab ta ka mu tädi ja tema lapsi, minu ema ja vendi. Kõik võõrad inimesed on igaks juhuks ohtlikud.

Otsisin veel igaks juhuks hommikul mööda maja taga suukorvi, aga ma ei suutnudki seda leida, sest me polegi seda vist tegelikult kunagi sihtotstarbeliselt pidanud kasutama. Aga rongis on suukorv "must have" asjade nimekirjas igale koerale.

Raudteejaamas saime tädi ja empsiga kokku, lapsi oli meil sel korral kamba peale 4 (+Mõmm, kes kvalifitseerub samuti lapseks).

Mõmm suutis esimese haugatuse juba perroonil ühe vanema tädi poole teele saata ja ma ausalt olin veidi murelik, kuna me polnud ju kunagi ka varem rongiga sõitnud. Rongis oli päris palju rahvast, ilmselt oli see tingitud ka sellest pühade ajast. Aga tegelt on vist üldiselt koguaeg rongid suht tihedalt kasutusel? Ma ju ka täpselt ei tea, ma olen sel aastal vist ainult ühe korra enne seda rongiga sõitnud :D

Noh, tegelikult läks rongisõit hästi. Mõmm istus või lamas terve tee, oli täiesti tasa ja vaatas vaid veidi uuriva pilguga ringi. Piletimüüa küll mainis, et meil peaks ka suukorv peas olema, aga noh.. ma ju ei leidnud seda hommikul kodust üles...

Juhhuuu, me jõudsimegi Aegviitu!

Meie valisime läbimiseks suusaraja, kuigi meil polnud suuski. Lumekate ise oli suusatamise jaoks nagunii veidi metsas, kuna vahepeal oli sadanud vihma ja lumi justkui oli, aga mööda seda suusatamine oleks siiski olnud meie meelest pigem suuskade lõhkumine, sest maas oli lume-jää segu.

Raja alguses veel mõned pildid sellest, et me siin oleme ja matk võiski alata!

Kui me muidu "hooaja välisel ajal" metsas käime, siis ma enamasti olen Mõmmi ka rihmata jooksma lasknud metsa, ta hoiab üldiselt ilusti meie ligi ja uudistab vaid vahepeal veidi metsa, aga kuna jõulud ja puhkused ja pühad toovad tihti ka teisi inimesi metsa. Siis sel korral võtsin mõmmile kaasa 7 meetrise rihma, et ta saaks ka ringi uurida, aga kui peaks keegi veel metsas vastu tulema, siis ei juhtuks olukorda, kus Mõmm kellegi peale haukuma kukub. Sest mulle ka ei meeldiks kui võõras koer minu peale haugub...

Aga kuna Aegviidu on ju Matkapealinn ja seal on väga palju erinevaid radu, siis võib seal pühade ajal ka rohkem inimesi liikumas olla, seega ei tahtnud ma sellisel olukorral tekkida lasta. Inimesi me tegelikult palju ei näinud, vaid üks kolme liikmeline noortepunt kiirustas meist juba üsna alguses mööda.

Pidasime teel kahes kohas piknikku, sest laste jaoks on see siiski väga oluline, et saaks seljakotist tee ja saiakese välja võtta ja kuskile pingile või langend puule maha istuda ja leiba luusse lasta.

"Mäest üles ja alla viis vallatu tee, viis vallatu tee..."

Lastega koos matkates kuuleb ikka ja jälle, et millal me kohale jõuame? Kui palju veel? Mis kell me kohale jõuame? Millal me juba süüa saame? Kas me peame ikka veel edasi minema? Ma ei viitsi! Ma tahaks koju! Millal me koju lähme? Kas me juba lähme koju?

Ma täpselt ei tea, kas tegemist on masohhismiga, aga me mingil põhjusel ikka ja jälle lähme lastega vabatahtlikult metsa...:D Ilmselt on oluline oskus see hala ka lihtsalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta, sest mille jaoks inimestel siis muidu 2 kõrva on? Ikka selleks, et hala ühest sisse ja teisest välja saaks minna!

Mõne tunni pärast paistsidki juba Jäneda ja mõte Täku talli lõunast oli kõigile meeltmööda.

Helistasin veel hommikul enne kodust välja tulemist igaks juhuks ka Täku talli ette, et kas see tuleb üldse kõne alla, et ma Mõmmi sinna kaasa võtan? Sest kui me rongiga lähme, siis ei saa ma teda ju söömise ajaks autosse jätta, nagu me muidu teeme, kui me ta kuskile kaasa võtame ja vaja on kuskil ära käia.

Aga sain positiivse vastuse, telefon oli küll hommikul Jäneda külalistemajja ümber suunatud, kuna tall tehakse alles 10st lahti ja 8 aeg polnud seal veel ilmselt kedagi. Minuga rääkis üke tore meesterahvas kes teatas, et ta tegelikult täpselt ei tea, aga et nende juures magada on küll koeraga võimalik (Koeraomanikud, jätke meelde!) aga, et talli kohta ta korra uurib järgi.

Peale mõne minutilist ootamist ta juba teataski, et jaa, kõik koerad võetakse vastu, kelle omanikud on eelnevalt luba küsinud. Neil on küll ukse peal keelav silt, nagu kohale jõudes selgus, aga teenindaja leti tagant teatas sama - rihmastatud viisakad koerad on alati lubatud, kui eelnevalt on küsitud.

Sõime kõhud täis ja juba oligi aeg võtta suund Jäneda raudtee jaama, et sealt kodu poole tagasi sõita.

Noh, tegelikult meie seiklus Mõmmiga sellega veel ei lõppenud...

Rongis käitus ta jälle täitsa viisakalt - lamas ja istus, vaatas uudishimulikult ringi, lasi isegi ühel tädil endale pai teha. Aga kui me rongist maha läksime, siis ema ja tädi koos lastega läksid paremale, aga meie pidime minema vasakule, sest me olime hommikul auto teisele poole raudteed jätnud. Mõmmile aga tundus, et kõik lapsed ja tuttavad näod läksid massiga teisele poole. Noh, siis see juhtuski - Ta tõmbas rihma üle pea ja kadunud ta oligi, eks ikka lastele läbi rahvamassi järgi...

Noh, õnneks ta küll sai kiiresti aru, et mina jäin ju maha... hüüdmise peale ta tuligi minu poole tagasi, aga enne seda oli tal vaja kahe noore peale haugatada ja ühe vanema proua peale ka haukuda, sest noh, nagu ma enne mainisin, siis tal on oma kiiks vanemate naistega...

Ma lihtsalt kõndisin auto poole edasi, sest ma teadsin, et kui ma oleks selle vanema proua juurde veel seisma jäänud, siis poleks haukumine lakanud vaid hoopis võimendunud. Mõmmile muidugi tundus kogu see pull nalja pakkuvat... minule aga üldse mitte... ilmselgelt polnud ta üldse nõus minu juurde tagasi tulema, et rihm kaela tagasi panna, vaid ta jooksis rõõmsalt mööda raudtee jaama...

Õnneks olime me üsna kiirel sammul auto juures ja käsu peale oli ta ka sipsti nõus autosse hüppama, noh asi seegi!

Nii et, kui teile tundub, et kõik on juba hästi, siis võtke seda kui hoiatust - varsti läheb midagi metsa!

Aga lõpp hea, kõik hea!
Järgmine kord olen targem. Mõmmile traksid selga, mis muud! :)

Uute matkadeni!
Jällelugemineni.


Repertuaarist: R bõl stjes!
 
Empsil tuleb see selfitamine juba ka päris hästi välja!

Paus keset mustikametsa.

Kui mustika põõsas on kirju hunnik, siis äkki pole tegemist sinna kukkunud kommide, vaid hoopis millegi muuga? Fantaasia läks lendu ja legendi järgi pidavat tegemist olema hoopis talveunest ärganud karu "hunnikuga".

Nagu päris!


Matkasellidel oli vahepeal küll veidi kett maas, aga peale keha kinnitust, sai ka kett peale tagasi.


"R bõl stjes" vol 2

Noh, kuna suukorv oli maha jäänud, siis tuli olla igaks juhuks leidlik... Õnneks ei olnud see küll sel korral vajalik.



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

2019 aasta viimased vaibad.

Teljed, Kangasteljed.

Veidi ebatavalised lõimed