Jõhvikad tuhksuhkrus

Pea kuu aega hiljem tuli tuju teile rääkida, mis moodi me sel aastal jõhvikal käisime (siiani esimest ja viimast korda selle aasta jooksul).

Ilm oli veidi jahe, ilmselt mõni kraad miinuses. Sellist ilma oli olnud juba mõni päev ja tundus hea plaan rappa jahile minna. Noh, siin kohal tasuks ilmselt mainida, et öösel oli maha sadanud ka pisike lume kirme, kuid see meid ei takistanud.

Oli ilus esmaspäevane päev, 29. oktoober. Päike paistis, Eliisel oli puhkus, minul töölt vaba päev ja Tuuli jahtis samuti jõhvikaid - kaks koera kaasa ja bussi me end pakkisimegi. Sõitsime matkaraja algusesse ja jalutasime nii kaugele, et juba mõnusalt oosi harjalt Ohepalu järv paistma hakkas, läksime mäest alla. Seal on täitsa rada ees, ole vaid hakkaja ja hakka minema (kummikud on kohustuslikud).

Kuna juba paar päeva oli külma olnud, oli turvas mõnusalt krõbe ja jala all maapind väga ei vajunud, ainult vetrus veidi. Tatsasime aina järve suunas, mändide vahelt läbi ja ohoo, silt lõkke tegemise keelu kohta - noh, ma siiralt loodan et keegi ei tule selle peale, et rabas lõket teha! Aga, vähemalt te nüüd ka teate, rabas tuld teha EI tohi! Ilma naljata! Nimelt on turba kiht suvel pealt väga kuiv ja piisab vaid väiksest tulesädemest et maastiku põleng valla päästa, kellele seda jama vaja on?!
Ja nüüd on matkajatele ka Ohepalus RMK lõkkeplats - kasutage seda! Selle jaoks ta seal ju ongi! :)

Jõudsime järve äärde, nautisime vaadet, aga mis meile silma ei hakanud? Jõhvikad! Kus nad siis olid? Noh, öösel oli ju lund sadanud! :D Täpselt nii palju et jõhvikatele tekk peale panna, lõunaks polnud veel päike ka nii palju usin olnud, et oleks lume ära sulatanud. Aga, peale veidi aega uurimist, leidsime me siiski et jõhvikad on täiesti olemas. Korjasime neid siis lume alt ja veidi kõrgemate paljaks sulanud mätaste otsast. Kaua ei viitsinud, sest olgugi et ilm oli ilus, siis üle järve puhus väike tuuleke jääkülma õhku ja üsna varsti olid kõigil näpud jääs...

Tõin veel järve äärest ära Geopeituse aarde, mida me olime ka paar aastat varem Eliisega tulutult otsimas käinud. Seekord polnud meil kummikuid kaasas ja õues polnud veel külma olnud, aasta oli ka oluliselt märjem olnud ja nii ei õnnestunud meil sellele ligilähedalegi jõuda... Noh, parem hilja kui mitte kunagi - talvel on selle aarde järgi väga õige aeg minna! :) Nüüd jääb ta ka pika RMK matkatee äärde! :) (Aegviidu - Kauksi)

Tegime veel mõned selfid, tunnistamaks meie käiku järve äärde ja tulime tulema. Päev positiivses kirjas, koerad jalutatud, mõni hapu jõhvikas ämbris ja meel hea.

Matkamiseni,
Airi

 Ohepalu järve aare.

 Raba maskeering, kes maskeerus sügisese raba, kes talvise raba jaoks..:D

 MINA OLIN SIIN!

 Jõhvikad tuhksuhkrus :)

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

2019 aasta viimased vaibad.

Veidi ebatavalised lõimed

Teljed, Kangasteljed.