Ohepalu - Tapa
Tänase kolmapäevase päeva puhul, mil juhtunud on täiesti ime - minul ja Härral on kogemata mõlemil keset nädalat vaba päev. Ma ei mäleta, millel see viimane kord juhtus.
Magasime lõunani (Loe: kella kaheksani, siis hakkas mööda elamist ringi tuiama meie kõige noorem) ja veendusime siis, et tõsi - ongi vaba päev.
Otsustasime siis, arvestades aastaaega, ära kasutada see ilus ilm ja minna kodukanti avastama.
Mulle meeldib ikka ja jälle, küll jalgsi ja jalgrattaga avastada Eestimaa pikki matkaradasid. Kõige uuem neist on nüüd kodustki käega katsutavas kauguses ja otsustasime saapad jalga tõmmata ja Ohepalust Tapale jalutada. (Siinkohal peaks vist mainima, et uute saabastega metsa minek pole hea plaan, kui sa just ebamugavatest jalanõudest ei unista - jup, mina see lammas olin!) Jätsime ühe auto Tapale ja mu tädi (Tsau Tuuli!) viis meid teise autoga Ohepallu.
Jalutuskäigu pikkuseks sai umbkaudu 10km.
Isegi PisikeInimene läbis täna omal jalal vahelduva eduga ca 2-3km, kuna ta lihtsalt keeldus kärus istuma ja kotti polnud ma märganud täna kaasa võtta. Aga ta ei tundunud selle üle väga õnnetu olema. Jalutas ja uudistas lehti ja oksi, okkaid ja veidi lubati mudaski sonkida. Ainult poriloikudest tuli ta kauge kaarega mööda juhtida, et ta Mõmmi kombel sinna sukeldunud poleks... ja vahetusriided polnud täna plaanis.
Pooleteist aastase lapse riietus 3 tunniseks metsa matkaks:
* Pilvine ilm
* Õues 12°C sooja
* Sukapüksid, puuvillane pikkavarukaga pluus
* Õhuke meriinokombe
* Õhuke fliisist pusa
* Softshell kombekas
* Saapad
* Müts ja sall
Ma kirjutan neid asju siia enda jaoks, et ma järgmisel korral teaks, mida paremini teha.
Õhtul koju jõudes selgus, et saapad olid siiski vale valik. Kuigi õues ei sadanud, oli muru siiski märg ja PisikeseInimese jalad olid läbimärjad. Ilmselt on minu bläkk ka see, et ma polnud neid saapaid enne kodus katsetanud. Kuiva ilmaga oleks olnud nad ilmselt piisavalt hea valik ja järgmine kord jääme kindlama valiku - kummikute juurde ja paneme lisaks paksemad sokid.
Jalutuskäik murdis siiski ühel hetkel ka meie visa hinge ja ta jäi kärus magama, ning ei ärganud ka siis, kui me auto juurde jõudes ta kärust autosse ümber pakkisime.
Peale 3 ja poole tunnist und ma siiski äratasin ta õhtul veidi enne kuut üles, sest noh - meile meeldib öösiti ka magada. Ja siis selgus ka see, et ta oli terve selle aja maganud märgade jalgadega. Õnneks oli tal peal ka tekk ja ülejäänud keha oli täitsa mõnusalt soe. Nagu mainitud - lihtsalt koht kust tulevikus õppida.
Üldiselt olin ma rajamärgistusega sellel lõigul täitsa rahul, kuigi eksimisvõimalust seal tegelikult peaaegu polegi - üsna sirge lõik sel korral. Aga nuriseda võiks kõigi nende kallal, kes metsa kaasa jaksavad prügi võtta, aga tagasiteel selle sinna maha otsustavad jätta. Hakkasin mõne shokolaadipaberi haaval prügi kaasa võtma, kui ma ühel hetkel avastasin, et see ei mahu enam pisikesse kaasas olnud kilekotti ära ja Tapale jõudes oli ühe tavalise poekoti jagu prügi kaasa kogunenud.
Tegelikult oli üks vahva üllatusleid seal prügi sees kaa. Nimelt leidsin ma sealt ühe retsepti, mille paber oli küll ligumärjaks sadanud, aga käru peal kuivama pannes võtsin selle siiski kaasa. Arvake ära, mis meil täna õhtul ahjust välja tulid? Ikka muidugi need selle retsepti järgi tehtud kaneelirullid. Ei saa mainimata jätta, olid tegelikult tõesti maitsvad. Aga kuidas või mis põhjustel see retsept sinna sai jääb ilmselt ka tulevikus veel täiesti selgusetuks...
Viimase aja tuultega oli sinna kukkunud ka mõned puud, millest enamasti sai lihtsa vaevaga mööda, vaid ühes kohas olime me sunnitud, käru seljas, läbi võsa ragistama.
Mõmm oli õnnelik - lasime temalgi rihmata läbi metsa tuisata ja poriloigus püherdada. Nüüd magab ta õndsat koeraund ja tundub eluga täitsa rahul olevat.
Jällelugemiseni,
Airi, Härra ja PisikeInimene
Magasime lõunani (Loe: kella kaheksani, siis hakkas mööda elamist ringi tuiama meie kõige noorem) ja veendusime siis, et tõsi - ongi vaba päev.
Otsustasime siis, arvestades aastaaega, ära kasutada see ilus ilm ja minna kodukanti avastama.
Mulle meeldib ikka ja jälle, küll jalgsi ja jalgrattaga avastada Eestimaa pikki matkaradasid. Kõige uuem neist on nüüd kodustki käega katsutavas kauguses ja otsustasime saapad jalga tõmmata ja Ohepalust Tapale jalutada. (Siinkohal peaks vist mainima, et uute saabastega metsa minek pole hea plaan, kui sa just ebamugavatest jalanõudest ei unista - jup, mina see lammas olin!) Jätsime ühe auto Tapale ja mu tädi (Tsau Tuuli!) viis meid teise autoga Ohepallu.
Jalutuskäigu pikkuseks sai umbkaudu 10km.
Isegi PisikeInimene läbis täna omal jalal vahelduva eduga ca 2-3km, kuna ta lihtsalt keeldus kärus istuma ja kotti polnud ma märganud täna kaasa võtta. Aga ta ei tundunud selle üle väga õnnetu olema. Jalutas ja uudistas lehti ja oksi, okkaid ja veidi lubati mudaski sonkida. Ainult poriloikudest tuli ta kauge kaarega mööda juhtida, et ta Mõmmi kombel sinna sukeldunud poleks... ja vahetusriided polnud täna plaanis.
Boss keeras käed rinnale risti ja oli väga iseteadlik, kuhu, miks ja millepärast!
Pooleteist aastase lapse riietus 3 tunniseks metsa matkaks:
* Pilvine ilm
* Õues 12°C sooja
* Sukapüksid, puuvillane pikkavarukaga pluus
* Õhuke meriinokombe
* Õhuke fliisist pusa
* Softshell kombekas
* Saapad
* Müts ja sall
Ma kirjutan neid asju siia enda jaoks, et ma järgmisel korral teaks, mida paremini teha.
Õhtul koju jõudes selgus, et saapad olid siiski vale valik. Kuigi õues ei sadanud, oli muru siiski märg ja PisikeseInimese jalad olid läbimärjad. Ilmselt on minu bläkk ka see, et ma polnud neid saapaid enne kodus katsetanud. Kuiva ilmaga oleks olnud nad ilmselt piisavalt hea valik ja järgmine kord jääme kindlama valiku - kummikute juurde ja paneme lisaks paksemad sokid.
Jalutuskäik murdis siiski ühel hetkel ka meie visa hinge ja ta jäi kärus magama, ning ei ärganud ka siis, kui me auto juurde jõudes ta kärust autosse ümber pakkisime.
Peale 3 ja poole tunnist und ma siiski äratasin ta õhtul veidi enne kuut üles, sest noh - meile meeldib öösiti ka magada. Ja siis selgus ka see, et ta oli terve selle aja maganud märgade jalgadega. Õnneks oli tal peal ka tekk ja ülejäänud keha oli täitsa mõnusalt soe. Nagu mainitud - lihtsalt koht kust tulevikus õppida.
Üldiselt olin ma rajamärgistusega sellel lõigul täitsa rahul, kuigi eksimisvõimalust seal tegelikult peaaegu polegi - üsna sirge lõik sel korral. Aga nuriseda võiks kõigi nende kallal, kes metsa kaasa jaksavad prügi võtta, aga tagasiteel selle sinna maha otsustavad jätta. Hakkasin mõne shokolaadipaberi haaval prügi kaasa võtma, kui ma ühel hetkel avastasin, et see ei mahu enam pisikesse kaasas olnud kilekotti ära ja Tapale jõudes oli ühe tavalise poekoti jagu prügi kaasa kogunenud.
Tegelikult oli üks vahva üllatusleid seal prügi sees kaa. Nimelt leidsin ma sealt ühe retsepti, mille paber oli küll ligumärjaks sadanud, aga käru peal kuivama pannes võtsin selle siiski kaasa. Arvake ära, mis meil täna õhtul ahjust välja tulid? Ikka muidugi need selle retsepti järgi tehtud kaneelirullid. Ei saa mainimata jätta, olid tegelikult tõesti maitsvad. Aga kuidas või mis põhjustel see retsept sinna sai jääb ilmselt ka tulevikus veel täiesti selgusetuks...
Viimase aja tuultega oli sinna kukkunud ka mõned puud, millest enamasti sai lihtsa vaevaga mööda, vaid ühes kohas olime me sunnitud, käru seljas, läbi võsa ragistama.
Mõmm oli õnnelik - lasime temalgi rihmata läbi metsa tuisata ja poriloigus püherdada. Nüüd magab ta õndsat koeraund ja tundub eluga täitsa rahul olevat.
Minu kaks võlli.
Ühe uue ja huvitava raja leidsime kogemata veel :)
Head isu!
Jällelugemiseni,
Airi, Härra ja PisikeInimene
Kommentaarid
Postita kommentaar